Minust
Ma olen ÕPILANE ja TÄISKOHAGA ISA ning ABIKAASA. Ma aitan inimestel avastada ja saavutada nende unistusi!
Ma arvan, et elu mõte on elada.
Kuidas sain mina finantsiliselt vabaks?
2005. aasta märtsis helistas mulle üks minu kommertskinnisvara kindlustusega tegelev konsultant ja palus minu eksperthinnangut ühele projektile. Ma planeerisin oma tuleviku sissetulekud jätta kinnisvara üüride katta ja ei otsinud mingit sissetulekut endale, kuid kohtumine ühe ettevõtjate seltskonnaga tekitas minus hulga küsimusi. Kohtumisel öeldi, et IGAÜKS võib seda SÜSTEEMI täpselt järgides luua endale 2-5. aastaga umbes 8-15 tunnise nädalakoormusega FINANTSILISE VABADUSE e. 4000-8000 EUR/kuus püsisissetuleku. Ja seda riskivabalt olemasolevate tegevuste kõrvalt!!!
Ma olin Norras Ärijuhtimise kraadi kaitstes lugenud kümneid Case Study´sid maailma tuntuimatelt firmadelt, olin Keila Panga Järelvalvenõukogu liikmena ning hiljem Harjumaa Ettevõtlus- ja Arenduskeskuses lugenud palju erinevaid äriplaane ning kirjutanud neile riskianalüüse ja tasuvusuuringuid. „Riskivaba äri“ oli mulle igal juhul tundmatu (loe täiesti idiootlik ja asjatundmatu) termin. Ka olin ma veendunud, et äri mida IGAÜKS saab teha ei ole mulle ei huvitav ega ole ka võimalik. Samas, kui neil peaks õigus olema…? Ma küll väga ei kahelnud, et see on mingi järjekordne hullutav „ratsa rikkaks“ skeem, kuid partnereid kontrollides hakkasin siiski süvenema. Ma teadsin, et ettevõtluskonsultandina ei saa mu hinnang põhineda arvamusel, vaid ma pean need väited ümber lükkama.
Aprillis käisin ma kahel ühepäevasel seminaril, et aru saada, kuidas see ärimudel töötab. See ei teinud mind palju targemaks, pigem tekitas juurde veelgi küsimusi. Ma nägin, et osad inimesed teenivad selle äriga väga muljetavaldavaid tulusid, kuid mis nad selleks teevad, polnud mulle arusaadav. Mulle öeldi, et mudel pole ise-enesest keeruline, kuid selle mõistmiseks peab inimesel tekkima kogemus. Teine vaatenurk ja suurem pilt. Inimene ei saa mõelda neid mõtteid mida tal ei ole. See on rohkem psühholoogia valdkond kui majandus. See ei sõltu intellektist. Majandust ja äri ma tundsin, õigemini olin seda nii õppinud kui ka teinud. Suurema pildi saamiseks otsustasin ma minna Moskvasse suuremale 3-päevasele koolitusele. Kuna üks seminari päev sattus meie pulma-aastapäevale, palusin endaga Moskvasse kaasa ka oma abikaasa. See oli vist mu elu raskeim ja riskantseim „müügitehing“.
5. juulil kirjutan ma lahkumisavalduse oma viimasest töökohast. Vähem kui 3 kuuga olin endale tõestanud, et see mudel töötab täpselt, kui seda süsteemi täpselt kasutada. Ma ei saanud küll kõigest aru, kuid kindla sisendi puhul tagas süsteem ette-ennustatava väljundi. Nagu telefoni kasutamine. Kui sa tead soovitud isiku numbrit, siis saad talle helistada. Sa ei pea teadma, kuidas telefonis see ühendus tekitatakse või kuidas satelliit taevas seisab. Pead lihtsalt vajutama õigetele klahvidele õiges järjekorras.
Pärast lahkumisavalduse kirjutamist sõitsin ma Pärnu mnt. Universaal-Universumi kauplusesse ja ostsin endale Austraalia aborigeenide pasuna Didgeridoo. Ma olin seda pasunat käinud vaatamas ja ikka ostu edasi lükanud, sest tegemist polnud mingi suveniiri, vaid kalli eukalüptist ja seest tühjaks põletatud originaaliga, mis polnud sugugi odav. Istusin seal kaupluse trepil, pasuna ots kõnniteel, tööpäeval kell 10.30 ja mängisin pasunat. Mu silmist jooksid pisarad… Ma teadsin, et see oli mu viimane tööpäev… Ma nimetasin selle enda jaoks Didgeridoo Päevaks! Ma olin 39. a FULL TIME DAD!
Lood minust
1. Nemad pole selles süüdi
Ma veetsin väikse poisina suved oma sugulaste suvilas Murastes. Tihti mängisime me koos Muraste Lastekodu poistega. Ma nägin, et nad on tavalised poisid, tavaliste koeruste ja unistustega, kuid neil oli palju vähem vabadusi ja neil polnud armastavaid vanemaid!
Kui Keila Linnavalitsuse poole pöördus SOS Kinderdorf Internationali esindaja, et leida asukoht võimalikult SOS Lastekülale, siis nägin väga missioonilist tegevust. Ma nägin, et saan aidata. Saan aidata muuta maailma paremaks kohaks. Ma teadsin, et tekib tugev vastuseis „Not in my backyard!“, kuid nii on kõigi uute ja tundmatute asjadega. Tuli leida strateegia…
Ma olin näinud, mida teeb armastuse puudumine.
Need lapsed ei olnud selles süüdi ega saanud ka midagi selle muutmiseks ise teha. Neid oli vaja aidata!!!
2. You need a healthy business
2004. aastal Austraalia kõige tihedama liiklusega Suurele Korallrahule viiva jahisadama Airlie Beach´is jahtklubis Whitsunday Sailing Club Jõululauas oli mul elumuutev vestlus ühe vanema Briti abielupaariga, kes veetsid kuus kuud aastast oma Inglismaa mõisas Brightonis ning kuus kuud Austraalias. Pidev suvi. Ma oleksin ka tahtnud nii elada, kuid ma ei suutnud ette kujutada ühtegi tööandjat, kes oleks nõus sellega, et töötan tema juures igal aastal 6 kuud. Ma ei saa ju olla 6 kuud Keila Linnapea ja 6 kuud Brisbane linnapea. Või näiteks panga tegevjuht sellise graafikuga. Ja siis ütles selle pere mees mulle midagi väga tähenduslikku: „Andres, you need a healthy business. And wealthy“
Sellest hetkest olid kõik mu tundlad ja lokaatorid avatud uutele väljakutsetele, et LEIDA OMA ÄRI. Jah, mul oli väga hea töökoht. Mul oli ideaalne haridus ja CV mistahes firmade juhtimiseks ja karjääri tegemiseks. Mul oli väga heade asukohtadega väga perspektiivikas kommertskinnisvara. Aga, see kõik lükkas mu unistute elu ideaalsete arvutuste järgi ümbes 15 aasta taha. Kas ma tõesti saan rikkaks alles vanaduses? Kas see on hea unistus, et olla surnuaia kõige rikkam mees…? Ma tahtsin lihtsalt olla õnnelik. Olla hea mees oma naisele, hea isa oma lastele, hea poeg oma vanematele, hea sõber…
3. Euroopa noorim linnapea
Kui mind 1989 oktoobris 23-aastaselt valiti Keila Linnavolikogusse ning viimane valis mind nii Volikogu Esimeheks kui Linnapeaks, siis lahkuv Täitevkomitee Esimees andis mulle üle täiesti tühja kabineti. Mul oli veel ülikooli viimane kursus lõpetamata. Nelja töötajaga kontor mis registreeris sünde ja surmasid, hoidis korterijärjekorda, saatis välja sõjakomissariaadi kutseid kohalikele poistele Vene sõjaväkke, jagas autokummide ja kodutehnika ostulube… Meil isegi puudus õigete mõõtudega linna kaart, sest keset linna asus tankipolk!
Minu kabinetis ei olnud ühtegi kausta ega paberit. Tühi tume mööbel vanas lagunevas majas. Ning mul polnud mingit üleandmise protseduuri ega aega. Endine Esimees tegi lahti oma endise kabineti laua ülemise sahtli ja näitas, et seal on „Validooli“ tabletid!
Siit algas suur õppimine…
…1995 a jaanipäeval kirjutan lahkumisavalduse ja minust saab ettevõtja.
4. Kõige efektiivsemad inimesed ei pruugi olla õnnelikud
Ärijuhtimise magistriõppes ning tippjuhina õppisin ma ära aja planeerimise. Juba linnapeana kasutasin ma taanlaste „Time System“ ajaplaneerimise süsteemi. Mul oli oma autojuht ja kaks sekretäri. Firmade müügijuhina ja ettevõtluskonsultandina oli minu aega planeerimas lisaks isiklikule sekretärile ka firma- või osakonnasekretär. Arvuti, piipar, Palm, Mobiilikalender… kõik sünkroniseerisid ja hoolitsesid, et minu iga kõrgelt makstud minut oleks efektiivselt kasutatud.
Õhtul koju jõudes olin väsinud, aga… Ma olin midagi saavutanud. Tulemused paranesid! Pühapäeva õhtul valmistasin ette esmaspäevast juhatuse koosolekut. Esmaspäeva õhtul valmistasin ette teispäevast töötajate koosolekut…
Kui juhtusin naisega kamina ees klaasi veini jooma siis see tundus ebaefektiivne aeg. Ma ei tootnud mingit tulemust…
Vahel kõige efektiivsemad inimesed ei ole õnnelikud. Stephen R. Covey kirjuab sellest paradoksist oma raamatutes. ESMATÄHTIS ESIKOHALE!!!
Ma olin elu mõtte ja töö mõtte segi ajanud…
5. Time Out… “Mida sa tegelikult tahad?”
2004. a. sügisel osalesin firma müügimeeskonna ja juhatusega Peep Vaini koolitusel „Saavutama õppimine“. Olin varem osalenud Peebu suurel saalikoolitusel Saku Suurhallis ning mulle see meeldis. Väga paljud ei pidanud Peep Vaini mingiks tõsiselt võetavaks koolitajaks. Paljud olid lausa väga kriitilised tema ameerikaliku tilu-lilu pärast (enamus neist polnud ise koolitusel käinud, kuid teadsid…). Pärast Pärnus sütel kõndi ja päris korralikku auditit tundsin ma sisemist rahulolematust. Kõik oli nagu olemas, kuid kindlasti ei kasutanud ma enam oma täit potentsiaali. Töö sujus, tulemused olid, meeskond toimis…Kõige rohkem polnud ma aga rahul oma lähisuhetega. Mul polnud lihtsalt piisavalt aega oma abikaasale ja lastele. Kuigi ma viisin oma lapsi igal hommikul autoga Keilast Rocca al Mare Kooli, siis tihti jõudsin ma koju siis kui lapsed juba magasid.
Ma võtan keset talve puhkuse (ma polnud aastaid puhanud, vaid võtsin selle asemel raha välja) ja lendasin Austraaliasse, kus õppis mu vanem tütar. Olin kuu aega Austraalias, sõitsime läbi idaranniku Brisbanest ja Gold Coastist Cape Tribulationini vihmametsadeni ning sukeldusime korduvalt Suurel Korallrahul, osalesime avamerejahiga Pianola purjeregatil ja lihtsalt nautisime tütrega koos olemist.
Kuu aega hiljem koju jõudes olin ma valmis muutusteks, kuigi mu plaan polnud veel väga selge. Kasutasin aga ühte tööriista, mille olin Peebu koolituselt saanud – „Treeneri 7 küsimust“. Tänu sellele A4 paberile jõudsin ma Austraaliasse. Tänu sellele olen ma aga saavutanud veel väga palju eesmärke ja mind paneb lausa ehmatama, kui loen oma kunagi täidetud lehti ja võrdlen sellega, kuhu olen jõudnud. Võib-olla on ka sul sellest kasu. Link: Treeneri 7 küsimust.
6. Jälle pojaga kalal
Olin pojaga Läskeläs Vene-Karjalas Ladoga järve põhjatipu lähedal äripartneri Ruslani juures kalaretkel. Ruslani vanemad on kogu elu elanud järve ääres. Ka Ruslani vanaisa haud on ühel saarel, kuna sealt ta enam koju ei tulnud. Nad tunnevad iga kivi ja kalakohta. Neil on korralik diiselpaat ja läksime sellega saarestikku paariks päevaks puhkama. Põhipaadi järel vedasime väiksemat alumiiniumpaati võrkude panemiseks. Me polnud veel saarte vahelt välja saanud, kui meie suunas tuli uhke kahe 150hp mootoriga kaater ja kalakaitseinspektorid kontrollisid meie dokumente ja varustust. Meil oli kõik korras, vestid kenasti seljas. Veidi huvitas neid, miks meil teine paat kaasas on ja pärast vastust nad lahkusid. Isa ütles, et teadis ühte meest, kes oli talle kunagi kontoris võrguloa väljastanud. Kuid järvel nägi ta teda esimest korda ja sellist tehnikat ega kontrolli polnud ta elus näinud. Ka märkasime, et kõiki teisi paate kontrolliti samuti. Meil oli ilus päev, saime korralikult kala ja olime end ühel saarel kenasti sisse seadnud. Telgid püsti, võrgud sisse pandud ja uhhaa lõkkele keema pandud. Järsku jookseb Ruslani isa rannast meie juurde ja hüüab: „Tulge ruttu vaatama, Vikingline tuleb!!!“ (me polnud veel tilkagi joonud). Jooksime siis kaldale ja saare tagant paistis uhke kolme tekiga mootorjaht, mis kahe saare vahelt läbi sõitis. Binokliga vaadates olid selgelt näha Venemaa vapid peaustel ning kaptenisillalt vaatasid meie suunas väga suurte binoklitega mehed. Lehvitasime neile. Tsaar oli tulnud kalale… Meil jätkus juttu kauemaks. Osa viinast mis uhhaast üle jäi jõime ära, võtsime võrgud välja ja lamasime neli meest päikesest kuumaks köetud graniitplatool järve ääres ja vaatsime tähti. Imeline suveöö, soe kivi, tähed taevas. Ja poeg mu kõrval ütles: „Isa, see oli mu elu ilusaim päev…“ Ma ei vastanud midagi. Pisarad jooksid mööda põske…